unwanted

Jah..elu on ebaõiglane..

Aga kas elu peab tõesti nii ebaõiglane olema, et ma iga jumala ööl end magama nutan.

sest midagi muud ma teha ei saa..ma ei saa minna maale tagasi, mida ma praegu üle kõige tahan.

Ma tahan tagasi maale turvalisse ja armastatud õhkkonda. Kas see kui mina pean kõigest väest pingutama ja olema parim..kas see ei tähenda, et teised peaksid sama tegema..vähemalt kui nad minult nii nõuavad.Ma olen ju kõigest inimene. Mina pean kõigi jaoks kõike tegema, aga mis on nemad minu jaoks teinud. Nad on ainult karjunud ja õiendanud (pühib pisara)..Täna lisandus sinna nimekirja see, mida olin kõige enam kartnud..füüsiline vägivald. Nagu vaimsest veel ei piisanud.

Praegu tuli teemaks see, et ema tuli minu juurde ja ütles et homme viid venna hambaarsti juurde ja tagasi. Minu käest isegi ei küsitud ja kui ma läbi nutu ütlesin, et ma ei soovi...öeldi mulle ülbelt, eks me jätame meelde selle. Ma ausalt enam ei jõua...ma tahan ära...