Kuidas ma sain küll nii rumal olla...
Viimased päevad ei ole läinud just kõige paremini. Noh kui välja arvata nädalavahetus.Käisin koos Rixiga maal vanaema sünnipäeval.Mõnus oli korraks linna sumina seest välja saada ja natuke kõrvu puhata. Ja see värske õhk, ma nii igatsen seda.
Koolis on asjad juba veidi paremuse poole läinud aga päris hästi ma veel seal ikka end ei tunne. Ma miski pärast ei sobitu sinna.Peres(kui seda saab nii nimetada), ei ole ka asjad just kiita. Iga asja peale karjutakse mu peale ja miski mis ma teen pole piisavalt hea. Eile tuli riid sellest, et emps saatis karli õuest tuppa telekamänge mängima. Mina, aga samal joonistasin nii et pilt oli telekas suurelt. Selle tõttu ei saanud karl mängida ja ta otsustas emale helistada ja kaevata. Muidugi hakati minu peale kohe karjuma "telekas pole joonistamiseks vaid teleka vaatamiseks" aga kuna ma ei salli ebaõigsust, hakkasin ma vastu ajama. Ma küsisin emalt, miks Karl peab oma tahtmise saama kui mina olin ennem ja soovin joonistada. Minu soovidega võiks ka keegi ju kordki arvestada( no okei, välja arvatud Rix) Niisiis ma ajasin vastu ikka, et ma soovin joonistada ja las ma natukene olla veel.
Ja selle peale kostus mu ema läbi telefoni: "Kui ma koju tulen, ma peksan su lõhki, kui sa aru ei saa, et sa annad teleka vennale, või mõlemad ei vaata!!!!"
Ma siis pisarad silmas, viskasin poole kõne pealt telefoni ära ja korjasin oma asjad kokku.
Kuna ma olin kuri ja solvunud, käratasin vennale et kas ta on nüüd õnnelik, et vaja koguaeg vaid enda tahtmist saada?? (mida ma tegelt ei oleks pidanud tegema).
Tänu sellele, et ma kõned ära katkestasin emaga, keelas ta mul Rixiga suhtlemise terveks kuuks.
Tänu sellele stressile on mul isu kadunud täielikult ja tulemusi on juba näha, nagu ma täna kooli peeglist avastasin. Vähemalt mulle tundub, et jalad on peenemad. Aga noh, yolo.
Aga ma nüüd magama ära. Head ööd ja ilusaid unenägusi teile :) xx
No comments:
Post a Comment