Miks?

Tere, sõbrad!
Kuidas teil läheb? Minul läheb enam vähem hästi, kui just muudkui halvenev vaimne tervis välja arvestada. Kas teil on vahepeal selline tunne, et teie elus on kõik hästi, aga samas on midagi väga valesti? Miks muidu tekiks need pidevad tujude kõikumised ja depressiivsed mõtted? Sõbrad on suurepärased, poissõber on imeline, koolis läheb täitsa hästi aga samas pole enda eksistentsis enam nii kindel..Miks me pole rahul selle eluga mis meile on antud? Väljaspoolt paistab kõik nii ilus ja lihtne, aga seest nii katkine ja eksinud. Miks meil on soov avastada maailma ja näha ilu enda ümber aga hääleke peas sosistab, et jää koju kus on turvaline? Miks me tahame, et meid armastataks ja võetaks sellistena nagu me oleme, aga hääleke peas ütleb, et sa pole seda väärt? Teistele oma muresi jagades, märkad nende tõsidust kuid ka kurvameelsust, kuid siis ütleb see vastik hääl peas, et aitab!!..neil on sellest küllalt juba..sa tüütad nad oma probleemidega ära? Olles olukorras, milles varem pole viibinud, tegutsed vaistu ja instinktide järgi..kuid peale seda uputab su keha küsimusteookean. Miks sa nii tegid? Aga kui sa oleks nii teinud? Mis ta nüüd sinust küll arvab? Miks sa endast nii rumala mulje jätsid?..Ülemõtlemine..see kõige suurem vaenlane..justkui lõputult ketrav vokk. Kõige kergemate asjade planeerimine või organiseerimine paneb mu aju ületunde tegema. Kõrvad löövad lukku..maailm jääb järsku vait..kõik on udune ja hingata on võimatu.. Paanikahood. Ka nemad on mul sagedased külalised. Kutsuvad end kahjuks väga valedel aegadel külla. Miks ei suuda ma elu lihtsalt nautida? Miks ma pean jagelema pidevalt negatiivsete mõtetega ja andma neile kõik oma energia? Miks ma lihtsalt oma eluga hakkama ei saa? Oh jah.