Võtsin praegu blogi lahti ja mõtlesin, et mida küll kirjutada...kas midagi moest..või ilust..aga siis koitis mulle, et ma alustasin oma blogi ikkagi selle eesmärgiga, et vaadata tagasi oma elule ja lugeda huvitavaid seiku. Nii ma otsustasin seekord kirja panna kuidas mul läinud on.
Veebruar ja märts on olnud väga "kuhu need küll kadusid" ja "meh" kuud. Koolis käimiseks motivatsioon puudub, kuna olin vahepeal väga kaua haige ja hinnetega uuesti järje peale jõuda oli väga raske ja lõpuks ei suutnudki kõiki nulle ära parandada..
Tervis on olnud kehva võitu, aga on tulemas asju mis peaksid tõenäoliselt seda muutma. Ma arvan, et kirjutan oma tervisest mõnikord veidi põhjalikumalt.
Kuna igasugune motivatsioon puudus ja sõbrannadega käisime nendel kuudel tihtipeale väljas söömas, ei lähe mulle enam püksid jalga..jah, ma olin ise ka šokis. Ühed teised püksid, mis on mul kapis niisama tolmu kogunud (kuna nad olid liiga suured ja kottis) olid järsku parajad ja isegi kitsad.
See oli minu jaoks justkui karm äratuskell, mis sundis mind uuesti tagasi oma vanasse rütmi (hommikul kooli, koju, kodus söök, kodus trenn, sotsiaalmeedia, magama). See pole lihtne, kuna ma olen laisk..väääga laisk :D
Varsti on ees uurimistööde kaitsmine. Kui klassikaaslased ütlevad, et nad pole üldse valmis selleks siis mina juba nii ootan seda, et see jubedus juba läbi oleks.
Märts on minu jaoks emotsionaalselt väga nukker kuu, kuna ma sain teada, et mu kallil koeral, Sõõrikul, on epilepsia. Mul oli reaalselt selline tunne, et mu süda katkestas hetkeks löömise ja kõik oli aegluubis,nähes oma koera krambihoo ajal. See oli kõige jubedam tunne üldse, mida ma ei tahaks ka oma kõige hullemale vaenlasele.
Ega nagu ikka, tüüpiline õpilane, ei suuda ma ära oodata millal küll vaheaeg algab. Usun, et ka see suvi väga lulli ja puhkust ei ole, kuna vaja raha ka ikka teenida.
Teile soovin head nädalavahetust ja ilusat kevadet! :)
No comments:
Post a Comment