Asjad ei lähe paremuse poole...

Kuidas ma sain küll nii rumal olla...

Viimased päevad ei ole läinud just kõige paremini. Noh kui välja arvata nädalavahetus.Käisin koos Rixiga maal vanaema sünnipäeval.Mõnus oli korraks linna sumina seest välja saada ja natuke kõrvu puhata. Ja see värske õhk, ma nii igatsen seda. 

Koolis on asjad juba veidi paremuse poole läinud aga päris hästi ma veel seal ikka end ei tunne. Ma miski pärast ei sobitu sinna.Peres(kui seda saab nii nimetada), ei ole ka asjad just kiita. Iga asja peale karjutakse mu peale ja miski mis ma teen pole piisavalt hea. Eile tuli riid sellest, et emps saatis karli õuest tuppa telekamänge mängima. Mina, aga samal joonistasin nii et pilt oli telekas suurelt. Selle tõttu ei saanud karl mängida ja ta otsustas emale helistada ja kaevata. Muidugi hakati minu peale kohe karjuma "telekas pole joonistamiseks vaid teleka vaatamiseks" aga kuna ma ei salli ebaõigsust, hakkasin ma vastu ajama. Ma küsisin emalt, miks Karl peab oma tahtmise saama kui mina olin ennem ja soovin joonistada. Minu soovidega võiks ka keegi ju kordki arvestada( no okei, välja arvatud Rix) Niisiis ma ajasin vastu ikka, et ma soovin joonistada ja las ma natukene olla veel.

Ja selle peale kostus mu ema läbi telefoni: "Kui ma koju tulen, ma peksan su lõhki, kui sa aru ei saa, et sa annad teleka vennale, või mõlemad ei vaata!!!!"

Ma siis pisarad silmas, viskasin poole kõne pealt telefoni ära ja korjasin oma asjad kokku.

Kuna ma olin kuri ja solvunud, käratasin vennale et kas ta on nüüd õnnelik, et vaja koguaeg vaid enda tahtmist saada?? (mida ma tegelt ei oleks pidanud tegema).

Tänu sellele, et ma kõned ära katkestasin emaga, keelas ta mul Rixiga suhtlemise terveks kuuks.

Tänu sellele stressile on mul isu kadunud täielikult ja tulemusi on juba näha, nagu ma täna kooli peeglist avastasin. Vähemalt mulle tundub, et jalad on peenemad. Aga noh, yolo.

Aga ma nüüd magama ära. Head ööd ja ilusaid unenägusi teile :) xx

Veab viltu

Täna pole mitte midagi plaanipäraselt läinud. Kõik on viimasel ajal viltu vedanud.

Esiteks lähevad hinded koolis aina allamäga ja raske on siiani veel kohaneda. Vähemalt vana mõistab kui raske mul praegu on. Ma trükin seda telefoniga ja kui tekst suur tundub siis sorry, ma ei oska seda siin parandada. Läksin täna peale viltu vedanud koolipäeva  koos Rixiga linna, kuna mul oli juba tükk aega selline tunne et mu keha vajab rämpsu.Tahtsin siis kontrollida kas raha on üle tulnud aga mul targal ei tulnud parool meelde ja siis võtsid ahvid mu pangakaardi ära.Thank god, et mul sularaha kaasas oli.Okei mõtlesin positiivsele ja saan vähemalt burgerit aga mis ma sain oli hoopis kaua aega seisnud saiakäntsakas, mis tegi tuju veel  halvemaks.Ma ei maksnud sellise asja eest...

Peale seda helistasin vanaemale ja rääkisin kõik ausalt ära, et mul ei lähe hästi ja et mul on kogunenud kahtesi ja kolmesi. Vähemalt tema mõistis. Palusin tal emale ise öelda, kuna ma väga ise ei julge talle selliseid uudiseid teatada. Äkilise ja kurja iseloomuga nagu ta on. Koju jõudes, sulgesin endasse ja kuulasin muusikat, ise joonistades. Kogusin natukene julgust ja rääkisin emaga hinnetest. Ta pms keelas mul Rixiga suhtlemise kuna ma ei ole piisavalt hea. Miks vanemad ei mõista, et lapse eraklikuks tembeldamine ei aita talle kuidagi kaasa. Aga ma pean hakkama saama, nagu ma endale koguaeg korrutan. Saan hakkama ja te veel näete kuidas saan. Mis sest, et praegu on tunne, et enam ei jõua ja iga pisemagi asja peale tahaks karjuma ja nutma hakata. See ongi päris maailm, nagu ütleb mu mamma. Ainuke valguse killuke mu päevas, oli see kui ma olin lõpetanud kõne vanaemaga ja ootasin bussi, jooksis Rix minema ja tagasi tuli ilusa valge roosiga :) Ta on parim :)